“Noarootsi lokaal ja pood lugu algas nii nagu iga teine muinasjutt…

Elasid kord Noarootsi poolssarel eit ja taat. Neil oli palju lapsi. Lapsed olid tublid ja andekad, rõõmuks eidele ja taadile. Kuid taadi hinge vaevas teadmine, et lähim äri läheb kinni. Vaadates oma lapsi ja eite, mürises üle Sepa talu tema mehelik hääl: “Me teeme selle lahti!”. Oh seda saginat! Eit see tuhises kui tuulispask mööda maja ning otsis riiuleid ja lännikuid kuhu poe kraam peale mahutada. Ega siis taadile saa vastu hakata. Lapsed kilkasid, et ega küla saa kommita jääda! Taat pani suksule hääled sisse ja killavoor asus teele. Koos sätiti väljapanek kaupadest ja jäädi kundesid ootama. Kunded tulid ja kiitsid. Läksid aastad ja eide hinge hakkas pugema UNISTUS. Unistus, mis öösiti enam magada ei lasknud… Ühel varahommikul, enne kukke ja koitu, ajas ta taadi üles ja rääkis oma unistusest. Ta rääkis vaikselt ja arglikult kuidas ta unistab, et lisaks ärile oleks ruumi ka köögi ja tantsu jaoks, kus kundedele head sööki ja mõnusat äraolemist pakkuda. Taat oma karusel häälel vastas: “Olgu, me teeme selle unistuse teoks”…

Ja kui nad juba surnud ei ole, peavad nad oma Noarootsi lokaali ja äri tänapäevani…”